Omanikke on majal palju olnud ja nad kõik on endast midagi sinna lisanud, oma nägemise järgi korda seadnud ja parandanud. Kultuurikiht on üsna suur. Kõige selle alt üritame leida informatsiooni, mis aitaks luua pilt sellest milline see maja algupäraselt välja nägi.
Siit ka filosoofiline küsimus, mis on see algupärane maja. Kas renoveerides peaks leppima kõikide elanike kõikide muudatustega, võtma seda maja ajaloona või peaks püüdleme selle poole milline nägi see maja välja kohe peale ehitamist. Arvamused lähevad siin ilmselt kahte suunda.
Köögis tapeedi alt välja tulnud laudis.
Ilmselt algupärast välimust pole võimalik saavutada, kuna majast ei ole fotosid ega ka mingeid plaane või jooniseid. Vihjeid leiab ainult üksikutelt detailidelt mida oleme leidnud, küll suusõnaliselt naabritelt või eelmistelt omanikelt.
Palkmaja puhul õnneks saab palju teada kui viimistluskiht seinast maha kiskuda. Selle maja puhul on seinas pingupapp, paar kihti tapeeti siis soome papp millel omakorda veel hunnik tapeeti. Kõige selle alt tuli välja ilus palk. Palgi pealt saab juba välja lugeda endise tubade plaani.
Tapeedi alt tuli välja ühe akna ja ukse vana asukoht. Uks viib verandale mida enam ei ole, eelmistel omanikel sai see mingitel põhjustel lammutatud.
Õnneks on eelmised omanikud kasutanud vanu kulunud maja detaile kõrvalhoonetel. Vanast kokkukukkunud saunast leidsime algupärased maja akna ja samuti ukse. Töötoa akendeks on kasutatud suuri uhkeid veranda aknaid.
Kõiki neid infokilde kokku pannes peaks saama pildi sellisest majast milline see kunagi oli olnud. Ja eks selle järgi saab siis hakata taastama.
Eks palju on ka aja jooksul kaduma läinud.